„Mis asja sa seal teed? Miks sa just seal tahad töötada?“ küsisid Lääne-Ukrainas Lvivis elavad tuttavad kui teist kevadet järjest neil külas käisin, et natuke vaheldust saada argipäevale Krimmi stepikülast.
See „seal“ – nagu tuttavad nimetavad – on külake keset steppi. Külake tegelt ei olegi nii pisike, vaid pea 500 elanikuga asula, kus valged peamiselt siniste aknaraamidega majad külatänava ääres lähestikku reas. Nõnda lähestikku, et naabri käimised on hästi ära näha. Ka kuulda vahest, sest kohalik kord näeb ette, et niisama kellegi ukse taha ei marsita, vaid eelnevalt hüütakse külastatavat. Seda aga tükk maad majast eemal asuva värava juures.
Külas toimib peamiselt naturaalmajandus. Igas majapidamises on pudulojused ning väike maalapike, mis annab söögi lauale. Kunagistel aegadel külas elu õitses. Olid suured kolhoosihooned loomadega ning rikkad põllud, mis andsid küll juurvilja või kandsid suuri viinamarjakasvandusi. Nüüd võib silmata ainult lõputuid kilekotipõlde. Nimelt tuul, mida stepis jagub, sest ei ole metsa, mis seda takistaks, viib imeõhukesed ja kerged kilekotid mööda ilma laiali ning külvab põldudele ühtlaste vahedega nagu aias viljapuud. Ei oska siin ilmanurgas keegi ju prügiga midagi peale hakata. Kõik, mis põleb, saab mingi hetk tuhaks, taara kulub ära aiapidamises küll lillepeenarde ümbritsemiseks aga kevadel ka taimede kinnikatmiseks. Hävitamatu sodi aga läheb kõik maasse – suur auk ja sodi sinna sisse.
Mis sellises näiliselt trööstitus paigas siis teha? Pea 150 aastat tagasi arvas punt eestlasi, et just see kant on nende tõotatud maa. Korjasid oma kodinad vankrile ja asusid teele maale, kus pidi voolama piima ja mett. Kolm kuud reisisid. Raske oli see reis olnud. Mõnele jäi see lausa viimaseks teekonnaks. Kuid kohale nad jõudsid ning tasapisi ka kohanesid võõra maa ja selle oludega.
Nüüd õpivad veel lapsed, kelle esivanemad olid eestlased, koolis eesti keelt. Neid õpetamas siinkirjutaja oma tööpäevi veedabki.
Kuid elu Musta mere ääres, mis siis, et see meri stepikülast asub linnulennult 100 kilomeetri kaugusel, pakub piisavalt palju ka meeldivaid elamusi. Kunagi ei või teada, milliseks kujuneb ilm päeva jooksul või lähipäevadel. Jaanuaris võib olla 20 kraadi sooja, kuid märtsis katab maad valge lumevaip. Suvekuudel kõrvetab päike stepiväljad pruuniks ning üle 40 kraadises palavuses lendab lind ka aegluubis, sest suled on higiga kaetud. Jällegi, novembris saab veel aiast viinamarju suhu pista, põllult mõne arbuusi korjata ning heal aastal annab aprikoospuu mahlaseid vilju.
Krimmi rahvalt – paljude küpsemas eas inimeste naeratus pimestab vahest silmi, sest päike peegeldub nende kuld- ja hõbehammastelt kirkalt vastu – võib õppida ülimat külalislahkust (suuremal tähtpäeval seisab laud vaevu-vaevu toitude raskust kandes püsti) ning saada kasulikke oskusi söögivalmistamisel (tatari ja slaavi köök küündib tunduvalt kaugemal kui sügavkülmutatud pelmeenid).
Kui alguses tundus siinne elu võõrastav ja harjumatu (kuigi eks maailmas ole veelgi põnevamaid kohti), siis üha rohkem kipun viimasel ajal märkama, et vaikselt ikka krimmistun. Nimelt:
â—     Tuttavaid nähes hüüan kileda häälega „ЗдравÑтвуй!“ nagu potsataja Kreisiraadiost ning külavahel kimav tumendatud klaasidega maffia autot meenutavast Žigulist kostub signaali ja ma isegi tean, kes seal sees istub, kuigi juhti näha ei ole.
â—     Kui varem oli külarahvas kursis tohlaka eesti keele õpetaja tegemistega, siis nüüd tean ka mina juba, mis viimasel küladiskol toimus, kes kellega kaklema läks ning kellest kuulujutuna levib uudis rasedusest. Päris huvitav või mis 😛
â—     Üks lauasahtel on täidetud kilekottidega, sest neid topitakse poes iga võimaliku ja mittevõimaliku asja ümber. Tea, kas peaks need kilekotid kuskile põllule poetama…
â—     Valge leib ei tundu enam kui lihtsalt sai ja keedetud pelmeenid ei tuleta meelde tudengielu (siin riigis olen neid söönud isegi rohkem kui ülikooli ajal).
â—     Sünnipäeva eel mõtlen paaniliselt, kas kaheksast erinevast salatist külalistele lauale panna piisab või peaks mõni veel ikka olema. Äkki on sööki vähe? Sedasi ei kõlba ju külalisi vastu võtta.
â—     Oskan õhtusel ajal kottpimedal tänaval ka ilma taskulambita õiget teed leida ja teel lebavaid lehmakooke vältida. Vanametalli otsijate tekitatud augud veel vahest ajan porilompide pähe sassi.
â—     Bussi peale trügimises hakkan omandama nippe, mis võivad täistuubitud pealinna ühistranspordis marjaks ära kuluda. Rätiga käbedad memmekesed võiks trügimises eratunde anda.
â—     Turumutid on pea teretuttavad. Nokatsiga tädil on kõige paremad kurgid, kollase rätiga memmel aga parema hinnaga tomatid, triibulisest telgist saab normaalset tualettpaberit. Müüjalt kõigi kaupade küsimine tundub üpris loomulik. Kas tõesti kuskil on suured poed, kus saab ise ostetavat kaupa enne katsuda ja uurida? Et pangakaarti pole ammu kasutanud maksmisel, siis see kattub tolmuga. Pinkood on ammuilmagi ununenud.
â—     Kui pole nädal otsa internetti saanud, siis enam ei hakka käed värisema ja ei tundu, et istuks nagu kott peas, sest midagi olulist jääb tegemata ja pole õrna aimu, mis maailmas toimub. See, et naabrite lehm tuli lüpsma, on hoopis päevakajalisem.
â—     Uudis, et kolm päeva vett kraanist ei voola, ei aja silmi viie kopika suuruseks. Kuidagi õnnis tunne ainult tekib üle mitme kuu vannituba kasutades. Midagi hakkab kunagisest elust meenuma… Leilisaun on ka kuidagi tuttav sõna…
Erinevused rikastavadki elu ja eks nendest paremat arusaamist ja huvitavaid kogemusi ma tulingi sellele poolsaarele otsima.
Kirjutas Tiina