Örebrosse jõudsin ühel septembrikuu öösel kell kaks. Sõbrad tegid veel nalja, et ma lähen peale Keenias elamist Rootsi puhkama. Minu puhkus algas juba sama päeva hommikul: istusin enda kontorilaua taga nahktoolis ning täitsin esimesi tööülesandeid. Mingi hetk tabasin ennast mõtlemast: ma tulin kontorisse tööle, aastaks? Aga ega kaua mõelda ei lastud, juba esimesest päevast peale usaldati mulle selliseid ülesanded nagu kirjade laialisaatmine 25 000 inimesele, krediitkaardiga kõikvõimalike piletite ostmine ning kodulehe uuendamine. Selline usaldus inimeste poolt, kes mind elus esimest korda nägid, oli kuidagi harjumatu. Aga see ongi Active puhul hämmastav: piisab vaid teadmisest, et inimene on Active liikmesorganisatsioonist ning võid teda usaldada ilma kordagi kohtumata.
Võrreldes paljude teiste EVS projektidega, millest ma siit-sealt kuulnud olen, on Active oma väga hästi organiseeritud. Esimesel päeval anti mulle ilma pikema jututa pisike korter kesklinnas, jalgratas, töötelefon ning ka keelekursustele oli mind juba kirja pandud. Tavaliselt ei tule asjad nii lihtsalt kätte.
Niimoodi algaski minu kontorikarjäär, mis näeb välja järgmine: 6,5 tunnine tööpäev arvuti taga, Kristina annab käsu, mina teen. Lihtne. Iga vabatahtlik korraldab tavaliselt ühe seminari, mis on umbes 3 kuu töö. Tegevust jagub ka ülejäänud ajal: „newsletterid“ peab ju keegi valmis kirjutama, erinevate ürituste infot laiali saatma, 25-leheküljelisi projektitaotluseid kirjutama ning muude jooksvate tegevustega tegelema. Üks päev teed photoshopis ürituse reklaami, teine päev helistad saatkondadesse, kolmas päev saadad laiali 30 ümbrikut liikmesorganisatsioonidele ning seejärel lähed veedad paar päeva Stockholmis tähtsa näoga tähtsate tegelaste seas konverentsil. Vaatad, kuidas poliitikat tehakse ning kogud endale aastavaru jagu erinevate organisatsioonide pastakaid kokku.
Kuidas aga saada aru, et oled juba piisavalt kaua Active kontoris töötanud:
- Active krediitkaardi turvakood on paremini meeles kui enda kodune aadress
- Kui saad meili, mis on „kiireloomuline“, siis tegeled sellega järgmise poole tunni jooksul. Muude kirjadega kindlasti sama tööpäeva jooksul. Kui aga sinu e-mailile ühe tööpäeva jooksul ei vastata, muutud närviliseks ja arvad, et inimene väldib sind.
- 182. korda viisakutseid ja hotellide kinnituspabereid faksides tabad end mõttelt: kes need viisaseadused üldse välja mõtles.
- Sa tead, kes on Dante.
- Muude tegemiste kõrvalt päevas 30 e-maili kirjutada on täiesti normaalne
- Sa tead, kust saab Örebro kõige paremat täidetud kartulit
- Kristina lause: „Ma lähen homme korraks Brüsselisse“ peale noogutad kiirelt ja küsid, et millal ta täpselt kontoris tagasi on.
- Oled 7 päeva järjest tööd teinud ning ei saa aru, miks ülemus tahab sulle vaba päeva anda
- Kõrvalruumis töötava inimesega msnis töövestluse pidamine on sinu jaoks kõige normaalsem asi maailmas.
Inimesed kutsuvad minu aastat kui “EVS Rootsis†ning minu jaoks on seda harjumatu kuulda, sest Rootsi kohta oskan ma seda öelda, et rongid jäävad hiljaks, inimesed on üldiselt väga muretu ja rahuliku olekuga ning pool leiba maksab poes vähemalt 23 krooni. Palju rohkem ma ei tea. JAHAA (ehk siis rootslaste lemmikväljend), kuidas ma sain unustada FIKA! Minu esimene rootsikeelne sõna, mis tähendab (kohvi)pausi, ning mis on kohustuslik tööpäeva osa, kuhu hilinemise eest on mind ka rootslaste poolt noomitud. Rootsis FIKAle hiljaks ei jääda.
Alguses olin pettunud, et näed, olen Rootsis, aga rootslasi väga ei näegi, kui siis ainult toidupoe järjekorras ja ühistranspordis. Pigem kohtun inimestega üle maailma ja seda mitte ainult läbi Active tegevuste. Keelekursusel istun Lõuna-Aafrika Vabariigi poisi ja Austraalia tüdruku vahel, saalihokit mängin brasiilase, bulgaarlase ja iraani tüdrukutega. Võrkpalli trennis sattusin juhuslikult paari prantslasega ning treeneriks oli tumedanahaline neiu. Siiski, jalgpalli mängin rootslastega ning see ongi siiamaani parim keelekursus. Jalgpalliväljakul saan ma juba rootsi keeles hakkama. Rääkimata reisides tutvutud Iraanlase ja Dominikaani vabariigi poisiga. Niimoodi erinevate reisivate inimeste ning ebatraditsiooniliste eluvalikute tegijatega kohtudes saan ka mina juurde julgust veelgi isepäisemalt valikuid teha ja enda teed käia. Lisaks loomulikult Active liikmesorganisatsioonide inimesed ning kuidagi vaikselt ja märkamatult olen ma saanud üheks osaks sellest suurest rahvusvahelisest perest. Niimoodi on juhtunudki, et mul on mu raske ennast esmajärjekorras eestlasena näha. Tunnen end kui eurooplane, kelle koduriik on Eesti.
Miks aga rahvusvaheline seltskond? Rootsi on mitterootslaste seas väga populaarne koht enda õpingute jätkamiseks ning seetõttu on rootslased ka harjunud välismaalastega. Rootsi on neljas riik, kus ma elanud olen ning seniste kogemuste põhjal on see kahtlemata kõige tolerantsem ning stressivabam riik välismaalasele elamiseks. Poole aasta jooksul ei ole ma end mitte kordagi enda päritolu pärast halvasti tundnud. Kõik rootslased lülituvad rootsi keele pealt inglise keelele ümber kavõi poole sõna pealt, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. Kord õnnestus jalgpallitrennis uus tulija ära petta, kuna lihtsamatest asjadest sain ma rootsi keeles aru. Kui ta lõpuks mu päritolust aru sai, siis tuli ta minu juurde ja vabandas, et tema viga, kuna ta ei teadnud, et ma inglise keelt räägin.
Jah, ühest küljest on see lihtne aasta, kuna ma ei pea ise mitte millegi pärast muretsema. Mind ei pea huvitama, kui suur on mu korteriüür, telefoniarve või kui kallis on keelekursus. Isegi rattaparandus makstakse kinni. Ma saan teha täistööaja jooksul seda, mida enne töö kõrvalt enda hobina tegin. Vabatahtlikku ikka ei vallandata ju? Niiet seda muret ka pole. Mul on oma pisike korter, mis võib olla täpselt nii segamini kui ma tahan. Lisaks kõigele on mul veel mentor, kelle juurde võib pöörduda iga rumala küsimusega ning kes minuga samal korrusel elades mulle alati olemas on. Hea, turvaline ja lihtne on elada.
Teisest küljest on see aasta, mil olen õppinud veel enam ise otsustama ja vastutama. Koosolekud on tihti vaid umbes kord kuus, sest me teame enda tööülesandeid niikuinii ning otsest vajadust ühiseks jutuajamiseks ei ole. Seega on väga oluline osata enda aega planeerida ning seda nii lühema- kui pikemaajalisi eesmärke. Samuti on ajaga peale tööd. Enda motiveerimise oskus on väga oluline. Mitte keegi ei ütleks terve aasta aega mitte midagi, kui ma kogu enda vaba aja vaid teleka ees krõpsu sööks. Siiski kasutan enda aega tegevusteks, milleks varem alati liiga kiire oli. Loen raamatuid, kirjutan pikemaid lugusid Keeniast, õpin rootsi ja suahiili keelt ning paaniflööti mängima. Käin trennides, jooksmas, ujumas, kinos ja vahepeal pildistamas.
Nagu igal asjal, on ka Active kontoriroti elus miinuspooli. Esimene neist on kindlasti see, et terve aasta pean ma elama üsna üksinda. Isegi kui mõne inimesega saad paremini läbi, on vähetõenäoline, et nii lühikese ajaga endale tõelise sõbra leiad. Sellise, kellega saaks rahulikult olla täpselt sina ise. Kellega koos oleks ka vaikida hea. Kelle ees ei peaks põhjendama enda rumalaid nalju, seletama ja õigustama öeldud lauseid. Kuigi kõik inimesed on väga-väga sõbralikud ja toredad, on vahepeal selline tühi tunne. Justkui oleks see kõik väga pealiskaudne ning Rootsist lahkudes unustaks need inimesed su üsna ruttu.
Samuti on inimestel tihti raske aktsepteerida erilisemaid jooni teise inimese (ehk siis minu) iseloomus. Neid, mis tema maailmasse hästi ei sobitu. Mis mind isiklikult kõige rohkem häirib, on see, et inimesed on niivõrd tolerantsed, et ma ei saa enda iroonilisi nalju teha, kuna siis ma poleks justkui enam tolerantne. Ma pean alati hästi läbi mõtlema, mida ja kuidas ma ütlen. Kuigi minu jaoks on kohati raske tunnistada, et inimesed ei suuda mind aktsepteerida sellisena, nagu ma olen, siis olen õppinud seda võtma kui head õppetundi. Lisaks ise aktsepteerivamaks ja tolerantsemaks muutumisele mõtlen ma nüüd rohkem, kuidas ja mida ma ütlen. Proovin ennast konkreetsemalt ja üheselt mõistetavalt väljendada.
Niimoodi rohkem mõeldes kui öeldes ongi minu aasta kujunenud justkui enda sisse vaatamise ning endaga olemise aastaks. EVS-i Active kontoris soovitangi inimesele, kes tahab teha huvitavat tööd sõbralikus ja toetavas õhkkonnas, tegeleda kõigi nende asjadega, milleks varem aega ei olnud ning kes tahab saada lõpuks kokku selle inimesega, kellega on tihti kõige raskem kohtuda. Iseendaga. See juhtub kahtlemata kohe päris kindlasti. Kui ei usu, proovige järgi.
Kirja pannud Janika