Selle aasta Active`i kevadseminar toimus Krakowis, Poolas. Minu reis hakkas pihta vihmasel pühapäeva hommikupoolikul Tartu bussijaamast. Vaatamata ilmale ja vahepeal sisse pugenud närvile, kuna tegu oli siiski esimese välisreisiga, mida sooritasin omapäi, naeratasin omaette, jälgides aknast mööduvaid maju, puid ja inimesi. Tundsin, et mind ootab ees kogemusterohke nädal, mida ma ei unusta niipea. Astudes Tallinna lennujaamas esimest korda elus lennuki pardale tundsin oma kiirenevaid südamelööke, mis aga aeglustusid niipea kui lennuk tõusis õhku ja nägin aknast avanevat unustamatut vaadet ning näole ilmus särav naeratus.
Jõudes Warsawi lennujaama leidsin mõne aja möödudes Active`i grupi. Kümme minutit hiljem sõitsime juba seitsmekesi (k.a autojuht) mikrobussiga Krakowisse. Meie väike grupp jõudis kohale kõige hiljem, jäädes hiljaks õhtusöögile ja tutvumisõhtule, kuid tänu antud sõidule leidsin endale sõbrad, kellega muidu poleks võib-olla nii lähedaseks saanud. Selle õhtuga algas meie terve seminarigrupi ühine rännak, mille käigus tutvusime üksteise, käsitletava teema ja kohaliku linnaga.
Järgnevad viis päeva olid tihedalt sisustatud erikülgse tegevusega ning kui ka leidus mõni vaba hetk, siis leidsime kohe tegevuse, millega seda täita. Olin ööpäevaringselt ümbritsetud inimestest, kes olid avatud suhtlemiseks ning omasid enda ümber positiivsuse aurat. Tundsin ennast antud grupiliikmetega ülimalt mugavalt ükskõik mis olukorras ning lühikese aja möödudes kujunes meist omaette perekond. Inimesed, kellega ma seal koos olin, olid määravaks fakotriks, mis tegi selle seminari niivõrd unustamatuks ja meeldejäävaks. Ükskõik, millist uut kogemust ma ka üle ei elanud tundsin ennast alati turvaliselt ja kindlalt, kuna teadsin, et mind ümbritsevad inimesed, keda ma võin usaldada ja kes alati toetavad mind.
Seminaripäevade dünaamika oli tervikuna mugavalt üles ehitatud. Hommikul tegeleti tõsisemate ülesannete ja teoreetilisema poolega. Pärastlõunal pöörati aga rohkem tähelepanu praktilisele küljele, mille eesmärgiks oli sotsiaalselt tõrjutud laste sõnumi edastamine inimestele. Teadsin, et pidime tegema flashmobi ning asjaolu, mis mind kõige rohkem üllatas oli aeg, mis selle tegemisele kulus. Kõigest paar tundi enne tänavatele minemist polnud meil veel täpset ettekujutust sellest, kuidas antud flashmob välja näeb. Paljud polnud seda ka elus kunagi varem teinud, k.a. mina. Kuid kõik panid pead ja käed kokku, keskendusid väljundile ning juba kahe tunni pärast seisime Krakowi vanalinna keskväljakul – kõigil seljas mõni tund tagasi puhtvalged olnud T-särgid värvilise sõnumiga ning kõik teadsid, mida nad pidid tegema. See oli üks meeldejäävamaid hetki, mis on mul siiamaani selgelt meeles – isegi noor muusik, kes mängis tol hetkel meie kõrval kitarril melanhoolset hispaania meloodiat, pead soojendav päike ning juukseid lehvimapanev jahe tuul…
Järgmisel päeval astusime sammu edasi ning kohapeal seisva flashmobi asemel tegime lühikesed tänavaetteasted, mis ei sisaldanud sõnu, kuid mida oli selle võrra keerulisem mängida, kuna pidime kõiki emotsioone oma kehakeele kaudu näitama. Kuigi ma pole eriline esineja tüüpi inimene, siis tol hetkel tundus kõik kuidagi väga loomulik ja tavapärane. Tundsin ennast niivõrd mugavalt nende inimeste keskel, kes mind ümbritsesid, et isegi ei märkanud meid jõllitavaid möödakäijaid. Üks parimaid momente kõigi nende esinemiste juures oli algus ja lõpp, kui möödakäijad olid segaduses. Eriti naljakas oli vaadata inimeste näoilmeid, kui etteaste lõppes ja me kõik kõndisime erisuundades laiali nagu midagi poleks tomunudki.
Olen väga tänulik saatusele, mis mind kõigi nende inimestega kokku viis ja ma loodan väga, et kohtun vähemalt pooltega nendest taas, kas siis Active`i seminaril või mõnedel muudel asjaoludel kusagil maailmanurgas. Igatahes tunnen, et antud seminari näol oli tegu millegagi, mis aitas mul kiiretel aegadel elujõudu saada ja oma õnneseisund taastada, mida ma juba tükk aega saavutada püüdsin…