Oli külm esmaspäeva vara-vara hommik, kui viis eestlast leidsid end Tallinna lennujaamas. Neil kõigil oli sihiks Berliin, kus soov oli osaleda Active’i seminaril „you can see, but to you understand”. Mõeldud tehtud.

Lennusõit oli ajavõit ja peagi olime juba Berliinis. Lennujaamas saime kokku veel lätlastega ja ka mõne muu riigi esindajaga. Sealt edasi oli tarvis leida üles majutusasutus, mille nime on siiani raske meeles hoida, kuna pidevalt on tunne, et peaks miskit muud olema. Kuid jõudsime ka sinna. Vahepeal oli Auroral kott ära kadunud ja kõne Berliini transpordifirmasse ei andnud üldse tulemust, kuna nad ei osanud eriti inglise keelt ja mina ei osanud piisavalt saksa keelt. Kuid Jimmie ja Aurora leidsid ühe sõbraliku bussijuhi, kes teatas oma sõber bussijuhile ja kott saadi õnnelikult tagasi.

Hostelist leidsime eest juba tuttavad näod Aljonka ja Tadase, ning needsamad lätlased, kes ei jaksanud aeglasi eestlasi oodata ja läksid ees minema. Päeva jooksul oli meil suht tsill ja ootasime, kuniks tuli veel rahvast. Õhtul liikusime seminari ruumidesse Saksa IOGT majja ja tegime natukene nime õppimis harjutusi, sõime ja ajasime juttu. Ja siis tuli veel inimesi.

Päevad Berliinis möödusid kui linnulennult. Meil oli vahvaid tegevusi. Käisime pimedate jalgpalli mängimas. Natukene sain haiget, kuid see oli kindlasti seda väärt. Tõeliselt huvitav oli. Hiljem külastasime veel Berliini ääres asuvat nägemisvaegustega laste/noorte kooli, kus saime ka kohalike koolinoortega rääkida. Kahjuks oli seal nii vähe aega, et saime vaid natukene ringi vaadata. Meile tulid külla ka teisi berliini inimesi, kes rääkisimd meile oma elust, milles nad ei saa panustada oma nägemisele väga palju.

Minu jaoks oli seminari tippsündmus Pime restoran. Seal ei näinud tõesti mitte midagi. Ja asualt öeldes pani seal käimine küll mõtlema ja ka mõistma inimeste elu, kes ei näe. Süüa toitu nii, et sa ei tea, mis see tegelt on ja kuidas on see asetatud tundub algul eriti keeruline, kuid see on võimalik. Pigem mis on seal hirmutav on see, et sa oled ruumis koos paljute inimestega, kuid sa ei tea täpselt kus nad on. Seal on tõesti tähtis puudutus ja kuulamine, sest kui neid ei kasutaks, siis kindlasti tunduks, et oled üksi. Üksikus tunne oligi see, mis mind seal kõige enam hirmutas.

Muidugi meil oli ka palju muud sea (eriti õhtused itegevused, vestlused ja domino maratonid), aga ma ei hakka sellest nii  üksipulgi rääkima. Active’i seminari on siiski see, mida peab ise kogema. Sellest ei saa juttude järgi aru saada.

Järgimse Active’i seminari teema on „Speak up for the environment”, mis võtab aset 15.-21. Mai Ukrainas ja registreerimise tähtaeg on 28. veebruar. Kui oled huvitatud, võta meiega ühendust.