Abiks antikristuse ootajale
Jüri Muttika /Eesti Ekspress, 30.05.2006/
06.06.06 on selle suve tähelepanuväärseim kuupäev. Kellele ja mida ärev numbrikombinatsioon tähendab, uuris Jüri Muttika.
Harrastusnumeroloog Milvi Kolpus: “Kolme kuue kokkulangemine ei tähenda midagi halba. Arv taandub kosmiliseks võnkeks, mis tuleb ristsumma abil. 2006 annab kaheksa, kaheksa ja kuus annab viis, viis ja kuus annab üksteist, mis taandub kaheks. Kaks on siis kokku päeva võnge. See on üldiselt leebe. Aasta võnge, see on kaheksa, paneb oma tõsised piirangud peale – ei tohi siis oma rahalist seisu unustada. Inimene teeb valikuid ise, aga see kaks võib ka vähendada otsustusvõimet. Numeroloogilise teooria järgi ei ole 666 sel kujul küll saatanaga seotud. Ja kes sel päeval sünnib – kaksikud –, on sõbralik, reisihimuline ja ilmselt hea maitsega.”
Eesti satanistide liider Jason: “Heheh, ei ole meil mingisugust tegevusplaani selleks päevaks. Me ei tegele numeroloogiaga, ma muidugi saan aru selle numbri olulisusest teistele. See on ju Piiblist tulnud, kristlik teema, ja meie end sellega ei seosta. Kristlased siiski millegipärast arvavad, et meile meeldivad taolised antikristlikud sümbolid. Ei saa öelda, et ei meeldi. Huvitavad sümbolid õhtul kohvi kõrvale mõelda. Muide, kui hiljaaegu vanade kirjarullide uurimisel tuli välja, et see metsalise number Johannese ilmutusraamatu 13. peatükis ei ole mitte 666, vaid 616, teatas Ameerika saatana kiriku praegune juht Peter H. Gilmore, et kui katoliiklased uue numbri kasutusse võtavad, peab ka tema seda tegema, sest tema isiklik eesmärk on neid häirida. Minusse see sel moel ei puutu. Kuupäeva uskumine on ju individuaalne. Kui inimene on võtnud seisukoha, et sel päeval midagi erilist toimub, siis tema jaoks võib-olla nii ongi. Eks kolmeteistkümnendat, reedet kardame ka, sest usume, et siis läheb halvasti. Ilmselt lähebki.”
Salateaduste huviline Jaakko Hallas: “Probleeme sünnib neile, kes seda numbrikombinatsiooni usuvad ja kes sellest hirmul on. Näiteks on just sellele päevale ajastatud filmi “Omen” esilinastus – see on uusversioon vanast filmist, kus sünnib mingi antikristusekene, kohutav laps. Olen lehtedest lugenud, et lapseootel naisterahvad, kel tite sünd just sellele päevale satub, otsivad nüüd meditsiinilist sekkumist, et, jumal hoidku, laps sel kuupäeval ei sünniks. Maailmas on inimesed muidugi massimeediast hullutatud. Probleemid, nagu “Da Vinci koodiga”, tulevad ju sellest, et sääraseid uskujaid on parasjagu. Ise ma küll nii lolle inimesi ei tunne, aga laias ilmas paistab, et on neidki, kes arvavad sama mis “Omeni” filmis, et võib-olla sünnib antikristus. Igatahes vaatame, mis põnevat see päev siis toob. Ei tea ju, mida hullud maailmas teevad. Mõni hüppab alla kuskilt, mõni laseb midagi õhku, mõni läheb pronkssõduri juurde lippu lehvitama.”
Tartu Ãœlikooli usuteaduste instituudi Uue Testamendi lektor Ain Riistan: “Kristlikus kultuuriruumis on see sama tüüpi asi nagu poliitikas Kennedy mõrv. Keegi ei tea, kes selle sooritas, igasugu teooriaid on aga palju. Piibli Uue Testamendi kõige viimase – Ilmutuse raamatu 13. peatükis on juttu prohveti nägemustest. Ta näeb, et tuleb üks metsaline ja haarab maa peal võimu ka inimeste üle. Nendele, keda valitseb, paneb otsaette ja käe peale märgi.
17. salm: Ükski muu ei saa osta ega müüa kui see, kel on metsalise märk otsa ees ja käel.
18. salm. Siin on tarkus. Kel on mõistus, arvaku ära. Metsalise arv, see on inimese arv ja see on 666.
Siin on siis viide antikristusele või saatana erilisele saadikule.
1. sajandi lõpul kirjutatud ilmutusraamat on sümbolite keeles. Kodeeritud. Ilmselt on selleks mitmeid põhjusi. Kirjandusžanrina on tegu apokalüptilise kirjandusega. Toona levis teisigi seda tüüpi tekste, kus harrastati kujundlikku kõnet ja sümboolikat. Kirjeldatakse olukorda, kus keegi inimene on tõmmatud taevasse, nagu ikka säärastes lugudes, ja ta näeb seal asju, mida inimkeel ei suuda kirjeldada. Seda siis vahendataksegi sümbolite kaudu.
See oli ka poliitiline konspiratsioon. 1. sajandi lõpus levima hakanud kristlust kiusati Rooma impeeriumis taga. Kõige levinum seletus numbrikombinatsiooni tähendusele ongi, et tegu on Rooma riigile viitava sümboliga. Salakeel oli kasutusel selleks, et teksti omanikku ei saaks milleski süüdistada. See meenutab nõukogude aega.
Keegi ei tea täpselt, mida 666 tähendab. 2. sajandi keskel loeti seda teksti üsna intensiivselt, aga juba siis spekuleerisid kristlikud autorid, mida see arv tähendab. Üksmeelt ei ole kunagi olnud.
Levinuim seletusviis on gemaatria. Kuna numbreid toona õieti ei olnud, araabia numbrid olid tundmatud, aga tähestik oli leiutatud, siis eri keeltes oli igal tähel oma arvväärtus. Näiteks Kreeka “alfa” ja araabia “alev” tähistasid mõlemad numbrit 1. Rooma ladina tähestikus oli hoopis teistsugune, rooma numbrite süsteem. Gemaatria pakkus inimestele tollal huvi, nagu pusled tänapäeval. Näiteks leiti Pompei varemetest grafiti, kus keegi noormees on seinale kritseldanud: “Ma armastan teda, kelle number on 545,” kusjuures “teda” on seal naissoost sõna.
Probleemid tekivad siis, kui eri tähekombinatsioone üritatakse ühildada. Juba 2. sajandil pakuti 666 tähenduseks eri nimesid, näiteks sõna “lateinos”, mis tähendab ladinat ja Rooma impeeriumi.
Kõige levinum pakkumine on viide keiser Nerole. Nero nimi ladina keeles annab arvvariandiks teisendatuna 666. Sellega kaasneb jällegi rida probleeme. Kuna nime sai kirjutada mitmeti, saab tulemuseks ka 616. Muide, üks vanimaid piibli käsikirju annab ka metsalise arvuks 616. Seega 2.–3. sajandil arvatigi, et tegu oli keiser Neroga. Tema nurjatus ja kuri kuulsus oli sedavõrd suur, et levis legend, et Nero tuleb tagasi.
Hilisematel aegadel on selle numbriga igasugust nalja saanud.
Reformaator Martin Lutheri nime arvutasid paavstlased 666ks, tema pooldajad omakorda tõlkisid paavsti peakatte teksti “Vicarius Filii Dei” (Jumala Poja asetäitja) 666ks.
Teise maailmasõja ajal tehti katse – anti A tähele arvväärtus 100, B tähele vastavalt 101 jne. Sõna Hitler summa oli loomulikult 666, samuti ka Stalini ja kelle tahes. Numbrite ja tähestikega osava ringikäimise korral on võimalused peaaegu piiritud.
Tänapäeva popkultuuris on 666 mõeldud viitena saatanale või kurjusele. Isehakanud satanistid kipuvad seda kiriku seintele kritseldama. Tegelikult ei tea keegi, mis selle taga on. Semiootiliselt töötab see märk meie kultuuriruumis mõistatusena, mis ikka ja jälle inimeste tähelepanu pälvib. Kuna seda seostatakse saatanaga, siis sümboliseeriks see justkui alternatiivi.